Vive audacter ehk ela julgelt
Tunnen, et elu lükkab mind taas uutele radadele ja väljakutsetele.
Uued ideed, teed ja muutused mis oleksid vanasti hirmutanud, tekitavad praegu vaid rõõmu ja elevust.
See pole alati nii olnud.
On olnud aegu kus olen surunud oma mõtteid ja arvamusi maha, kuna inimesestel kes olid minu ümber paistis alati olevat probleem minu mõtete ja toimetustega.
Küll olid mu mõtted liiga veidrad, liiga ebarealistlikud, liiga suured …
Nüüd, vanema mõistan ma, et need polnud kunagi ei ühte, teist ega kolmandat MINU jaoks, vaid NENDE jaoks kes andsid neile hinnagu OMA nägemuste, hirmude ja võimekuse baasil.
Ja mina surusin end väiksemaks kui minu potentsiaal, et mitte tunda end veidrikuna.
Kas tead mis siis juhtub, armas lugeja kui
Sa vähendad end nii päevast päeva?
Siis elad Sa oma elu sellise enesetunde juures nagu kannaksid kingi suurus 37, kuigi sinu jalanumber on 39. Ehk mugavalt ja hästi ei olegi siis võimalik end tunda. Enamus energiat läheb ebamugavuse tundmise peale. Aga mõtle nüüd hetkeks seda tunnet kui saaksid siis jalga panna mugavad, ilusad ja täpselt Sulle parajad 39 suurus kingad…
Kuidas elu siis muutuks - milline kergus ja õhin saadaks Sind elurajal kulgedes.
Kingad ei puutu siin üldse asjasse, jutt käib enda hästi tundmisest ehk SINU elukvaliteedis.
Kui oled pikka aega märganud hinges rahutust, väsimust, tülpimust, siis see on ALATI märk, et elu kutsub Sind üles muutustele.
Töö, elukoht, sõbrad, kaaslane, hobi vms mille olemasolu me oma elus enam päriselt ei naudi võib olla oma aja ära elanud.
Meenutan oma elus aega kui kahekümnendate eluaastate alguses töötasin administraatorina.
Esimesed päevad ja nädalad olin elevil, silm säras ja minu ümber olid toredad inimesed.
Kuid siis puges hinge tunne, et midagi on nagu valesti. Mul oli igav, tundsin end ahistatuna ja hakkasin tööle minemist jälestama.
Hüppan nüüd mõne aasta edasi ja meenutan üht seika kus seisin kaupluses leti taga ja jooksutasin klappima meeskonna graafikut, olin just lõpetanud kuulõpu aruannete koostamise. Olin vastutavas rollis - kaupluse juhatajana.
Sel hetkel rändasid mõtted minevikku, administraatori ametile ja tundsin enda üle uhkust, et olin oma sisehäält kuulanud ja lahkunud töölt kuhu pidin end vägisi vedama. Ma poleks eluski muidu saanud graafikute blanketti käes hoida.
Elu on mind ka juhataja ametipostilt edasi viinud. Kolme lapse kõrvalt ei soovi enam endale sellist vastutust nagu kellegi teise poe juhatamine. Mind tõmbas hoopis psühholoogia mida sai mitmel pool õpitud ja see omakorda viis mind meditatsiooni juurde ja see tõi mind siis konstellatsioonide juurde.
Ja nüüd tunnen, et see mis mulle veel kõige paremini istub on kirjutamine.
Kirjutamine Sulle armas lugeja, et saaksin edasi anda KÕIK mis minu sees elab.
Olen ju ikkagi juba ametinimetuse järgselt õpetaja. :)
Meditatsiooniõpetaja. Ja meditatsioon pole ju muud kui meie endi ehedaim vorm, seega hingetööks on anda edasi oma teadmisi millest õppides saaksid inspiratsiooni või siis võimaluse mõned vead vahele jätta oma elus. Olen need juba Sinu eest ära teinud. :)
Ma olin kakskümmend viis aastat vana kui minust sai kauplusejuhataja. Mul oli vaid keskharidus, meeletu töötahe ja selge nägemus kuidas asjad seal kaupluses toimima panna.
Minu juhitud kauplus oli kaupluste keti üks kaheteistkümnest poest. Seda nimetati neetud poeks, kuna kasumiaruande pingereas oli see alati kas viimane või eelviimane. Läks aega vaid mõni kuu ja minu juhtimise all tõusis ta esimeseks ja jäi esimest ja teist kohta jagama pikaks ajaks.
See on fakt, mida kinnitasid numbrid.
Milline olin ma inimesena sel ajal kui ma juhatajaks sain?
Blond, rinnakas, siniste säravate silmadega noor naine kes armastas kõrgeid kontsi ja ilusaid riideid.
Oli inimesi kes pidasid mind idioodiks, vaid minu välimust hinnates.
Need inimesed said oma elu üllatuse kui ma suu lahti tegin või oli vaja niisama mullitamise asemel reaalseid tulemusi analüüsida.
Leidus neid kes arvasid, et ma poleks tohtinud olla edukas - mul oleks pidanud olema teine välimus, teine riietusstiil, ülikooli diplom ja mis kõik veel.
Kuid ma tõestasin, et saab ka teisiti. :)
Kõik ei plaksutanud mulle kaasa, mõni inimene võttis minu edu lausa isikliku solvanguna.
Kas see mind huvitas?
EI, pigem tegi nalja. :)
Minu soovitus - ära muuda ennast teiste pärast kui Sa päriselt ei taha teistsugune olla, ära mata maha oma unistusi ja eesmärke, vaid vaheta pigem INIMESI enda ümber.
Sa muidu ei saa eluski teada milline oleks olnud Sinu täispotentsiaal kui jääd teiste inimeste arvamuse pärast mugavustsooni - olgu selleks mugavustsooniks siis töö, kaaslane, välimus, kodu, mõttemuster, hobi, “sõprus” vms.
Ära karda riskida, juhul kui tee pole Sinu jaoks parimatest parim, siis elu juhib Sind niikuinii edasi. Inimesed kes on päriselt “Sinu inimesed” plaksutavad Sulle alati kaasa KOHE kui Sa oled nii julge ja lähed uutesse vetesse. Nad ei oota mis saama hakkab. Nad ei oota ja ei vaata kaugelt kas ja millal Sa läbi kukud või õnnestud. Sest iga täisealise mõistusega inimene saab aru, et toetust ongi vaja just ja ainult alguses. Hiljem on rada juba sisse tallatud ja siis Sa ei vajagi enam enda kõrvale kedagi, mis pole sama, et Sa ei võiks tahta teisi inimesi oma rajale kaaslasteks. Vastupidi - koos võib olla lõbusam ja lihtsam, inimene on siiski oma olemuselt ju karjaloom :) Kuid vajadust selleks otseselt ei ole, piisab ka Sinust enesest.
Minu elu pakub mulle täiesti uut algust. Mida ta täpsemalt pakub, seda ma veel avaldada ei taha. See on uus ja tundmatu tee, kuid olen otsustanud selle väljakutse vastu võtta ja hüpata uude, tundmatusse, põnevasse. Ma ei tea kuidas ma end tundma hakkan, seda näitab siis aeg. Ma pole tegelikult mitte kunagi TÄPSELT teadnud kuidas uued elukorraldused hakkavad mind kandma ehk inimene teeb plaanid ja Jumal naerab, palju asju läheb tavaliselt teisiti kui meie mõistus on ette ennustanud. Kuid kõige olulisem on liikuda edasi, just sel hetkel kui hing kutsub seda tegema.
Ma võiksin ju praegu ikka veel töötada seal samas firmas administraatorina - kuid need oleksid olnud raisatud üheksateist aastat minu elust.
Võimalik, et nüüdseks oleksin kibestunud ja halva tervise juures oma vale valiku tulemusena ning terve selle aja oleksin hoidnud ka kohta kinni. Ametikohta mis kellegi teise jaoks oleks just see õige, kuid minusuguse jaoks selles ajaetapis arengu surm.
Tänase kirjutisega tahaksin olla Sulle põhjanaelaks ja vilkuda eredalt, et Sa leiaksid tee enesekindluse ja uute radade suunas.
Vive audacter
Armastusega,
-Lilian Vanamölder-
Uued ideed, teed ja muutused mis oleksid vanasti hirmutanud, tekitavad praegu vaid rõõmu ja elevust.
See pole alati nii olnud.
On olnud aegu kus olen surunud oma mõtteid ja arvamusi maha, kuna inimesestel kes olid minu ümber paistis alati olevat probleem minu mõtete ja toimetustega.
Küll olid mu mõtted liiga veidrad, liiga ebarealistlikud, liiga suured …
Nüüd, vanema mõistan ma, et need polnud kunagi ei ühte, teist ega kolmandat MINU jaoks, vaid NENDE jaoks kes andsid neile hinnagu OMA nägemuste, hirmude ja võimekuse baasil.
Ja mina surusin end väiksemaks kui minu potentsiaal, et mitte tunda end veidrikuna.
Kas tead mis siis juhtub, armas lugeja kui
Sa vähendad end nii päevast päeva?
Siis elad Sa oma elu sellise enesetunde juures nagu kannaksid kingi suurus 37, kuigi sinu jalanumber on 39. Ehk mugavalt ja hästi ei olegi siis võimalik end tunda. Enamus energiat läheb ebamugavuse tundmise peale. Aga mõtle nüüd hetkeks seda tunnet kui saaksid siis jalga panna mugavad, ilusad ja täpselt Sulle parajad 39 suurus kingad…
Kuidas elu siis muutuks - milline kergus ja õhin saadaks Sind elurajal kulgedes.
Kingad ei puutu siin üldse asjasse, jutt käib enda hästi tundmisest ehk SINU elukvaliteedis.
Kui oled pikka aega märganud hinges rahutust, väsimust, tülpimust, siis see on ALATI märk, et elu kutsub Sind üles muutustele.
Töö, elukoht, sõbrad, kaaslane, hobi vms mille olemasolu me oma elus enam päriselt ei naudi võib olla oma aja ära elanud.
Meenutan oma elus aega kui kahekümnendate eluaastate alguses töötasin administraatorina.
Esimesed päevad ja nädalad olin elevil, silm säras ja minu ümber olid toredad inimesed.
Kuid siis puges hinge tunne, et midagi on nagu valesti. Mul oli igav, tundsin end ahistatuna ja hakkasin tööle minemist jälestama.
Hüppan nüüd mõne aasta edasi ja meenutan üht seika kus seisin kaupluses leti taga ja jooksutasin klappima meeskonna graafikut, olin just lõpetanud kuulõpu aruannete koostamise. Olin vastutavas rollis - kaupluse juhatajana.
Sel hetkel rändasid mõtted minevikku, administraatori ametile ja tundsin enda üle uhkust, et olin oma sisehäält kuulanud ja lahkunud töölt kuhu pidin end vägisi vedama. Ma poleks eluski muidu saanud graafikute blanketti käes hoida.
Elu on mind ka juhataja ametipostilt edasi viinud. Kolme lapse kõrvalt ei soovi enam endale sellist vastutust nagu kellegi teise poe juhatamine. Mind tõmbas hoopis psühholoogia mida sai mitmel pool õpitud ja see omakorda viis mind meditatsiooni juurde ja see tõi mind siis konstellatsioonide juurde.
Ja nüüd tunnen, et see mis mulle veel kõige paremini istub on kirjutamine.
Kirjutamine Sulle armas lugeja, et saaksin edasi anda KÕIK mis minu sees elab.
Olen ju ikkagi juba ametinimetuse järgselt õpetaja. :)
Meditatsiooniõpetaja. Ja meditatsioon pole ju muud kui meie endi ehedaim vorm, seega hingetööks on anda edasi oma teadmisi millest õppides saaksid inspiratsiooni või siis võimaluse mõned vead vahele jätta oma elus. Olen need juba Sinu eest ära teinud. :)
Ma olin kakskümmend viis aastat vana kui minust sai kauplusejuhataja. Mul oli vaid keskharidus, meeletu töötahe ja selge nägemus kuidas asjad seal kaupluses toimima panna.
Minu juhitud kauplus oli kaupluste keti üks kaheteistkümnest poest. Seda nimetati neetud poeks, kuna kasumiaruande pingereas oli see alati kas viimane või eelviimane. Läks aega vaid mõni kuu ja minu juhtimise all tõusis ta esimeseks ja jäi esimest ja teist kohta jagama pikaks ajaks.
See on fakt, mida kinnitasid numbrid.
Milline olin ma inimesena sel ajal kui ma juhatajaks sain?
Blond, rinnakas, siniste säravate silmadega noor naine kes armastas kõrgeid kontsi ja ilusaid riideid.
Oli inimesi kes pidasid mind idioodiks, vaid minu välimust hinnates.
Need inimesed said oma elu üllatuse kui ma suu lahti tegin või oli vaja niisama mullitamise asemel reaalseid tulemusi analüüsida.
Leidus neid kes arvasid, et ma poleks tohtinud olla edukas - mul oleks pidanud olema teine välimus, teine riietusstiil, ülikooli diplom ja mis kõik veel.
Kuid ma tõestasin, et saab ka teisiti. :)
Kõik ei plaksutanud mulle kaasa, mõni inimene võttis minu edu lausa isikliku solvanguna.
Kas see mind huvitas?
EI, pigem tegi nalja. :)
Minu soovitus - ära muuda ennast teiste pärast kui Sa päriselt ei taha teistsugune olla, ära mata maha oma unistusi ja eesmärke, vaid vaheta pigem INIMESI enda ümber.
Sa muidu ei saa eluski teada milline oleks olnud Sinu täispotentsiaal kui jääd teiste inimeste arvamuse pärast mugavustsooni - olgu selleks mugavustsooniks siis töö, kaaslane, välimus, kodu, mõttemuster, hobi, “sõprus” vms.
Ära karda riskida, juhul kui tee pole Sinu jaoks parimatest parim, siis elu juhib Sind niikuinii edasi. Inimesed kes on päriselt “Sinu inimesed” plaksutavad Sulle alati kaasa KOHE kui Sa oled nii julge ja lähed uutesse vetesse. Nad ei oota mis saama hakkab. Nad ei oota ja ei vaata kaugelt kas ja millal Sa läbi kukud või õnnestud. Sest iga täisealise mõistusega inimene saab aru, et toetust ongi vaja just ja ainult alguses. Hiljem on rada juba sisse tallatud ja siis Sa ei vajagi enam enda kõrvale kedagi, mis pole sama, et Sa ei võiks tahta teisi inimesi oma rajale kaaslasteks. Vastupidi - koos võib olla lõbusam ja lihtsam, inimene on siiski oma olemuselt ju karjaloom :) Kuid vajadust selleks otseselt ei ole, piisab ka Sinust enesest.
Minu elu pakub mulle täiesti uut algust. Mida ta täpsemalt pakub, seda ma veel avaldada ei taha. See on uus ja tundmatu tee, kuid olen otsustanud selle väljakutse vastu võtta ja hüpata uude, tundmatusse, põnevasse. Ma ei tea kuidas ma end tundma hakkan, seda näitab siis aeg. Ma pole tegelikult mitte kunagi TÄPSELT teadnud kuidas uued elukorraldused hakkavad mind kandma ehk inimene teeb plaanid ja Jumal naerab, palju asju läheb tavaliselt teisiti kui meie mõistus on ette ennustanud. Kuid kõige olulisem on liikuda edasi, just sel hetkel kui hing kutsub seda tegema.
Ma võiksin ju praegu ikka veel töötada seal samas firmas administraatorina - kuid need oleksid olnud raisatud üheksateist aastat minu elust.
Võimalik, et nüüdseks oleksin kibestunud ja halva tervise juures oma vale valiku tulemusena ning terve selle aja oleksin hoidnud ka kohta kinni. Ametikohta mis kellegi teise jaoks oleks just see õige, kuid minusuguse jaoks selles ajaetapis arengu surm.
Tänase kirjutisega tahaksin olla Sulle põhjanaelaks ja vilkuda eredalt, et Sa leiaksid tee enesekindluse ja uute radade suunas.
Vive audacter
Armastusega,
-Lilian Vanamölder-
