Sära täisvõimsuses
Mingi hetk tuleb piir ette!
Sobituda seltskondadesse, peresüsteemi, töökollektiivi, sõpruskonda - see kõik tekitab stressi kui Sinu hing ei tunne ennast mugavalt.
Inimesed satuvad segadusse siis kui see mis vanasti oli tore ja tuttav, mingil ajahetkel enam ei sobi. Siis tekib ärevus.
Mina olen täna oma kirjutisega platsis, et öelda - väga okei on lahti lasta! Seltskondadest, inimestest, vanadest sõpradest, töökohast ja millest iganes kus hing enam ei helise.
Ma ei tea mitte ühtegi inimest kellel igavesti koht tühjaks oleks jäänud - tulevad uued suhted, uued sõbrad, uus töö, uus kodu, uued elamused ja kõik uus, midagi mis on vanast erinev. Ja see on hea! See ongi areng ja kasv!
Hoides ennast vägisi kinni seal kus energia enam ei liigu, seal kus heaolu asemel on ärevus, raiskame me hinnalist aega ja eluenergiat.
Kuidas ma ise inimesi/koostööd/sündmusi enda ümber valin?
Esimene! asi mida ma jälgin on kuidas ma end kellegi seltskonnas tunnen. Analüüsin oma keha - kas selles on pinget või on mugav olla. Teiseks kuulan ma mida räägitakse nii lausetega kui ka seda mis jääb lausete vahele. Energia on sõnadest palju olulisem. Sõnad võivad olla pettus, kuid energia ei valeta.
Kui olin noorem siis tegin endale tõelise karuteene ja hoidsin end vägisi seltskondades mis väsitasid, töökohtades mis olid oma aja minu elus ära elanud või läksin üritustele kuhu tegelikult juba eos ei näinud mõtet oma energiat investeerida.
Kuid enam mitte! Mingi hetk tuli piir ette ja selle asemel, et olla meeldiv inimene, otsustasin olla vaba inimene. Ehk elada oma elu enda reeglite järgi ning juhilduda VAID oma soovidest. Kadus ära soov teha asju nii nagu “peab” ja kadus ära ülemäärane meeldimise soov.
Mis juhtus peale sellist nihet mentaliteedis?
Kaos! Tõesti nii see oli - mingi periood oli kaos. Kõik korraga muutus - töö, sõpruskond, üritused kus osalesin, vestluste sisu, energiad. KÕIK muutusid ja korraga.
Elasin nagu keset keeristormi. Kõik oli uus ja mu enda elu tundus võõras, samas süda tundis, et just nüüd oleme koju jõudnud.
Selline hetk oli aastaid tagasi minu elus. Siis kui mul viskas lõplikult üle, et minu heasüdamlikkus oli isegi omade inimeste jaoks nõrkus. Siis kui ma otsustasin hüljata nõrga versiooni iseendast ning hakata elama oma tõelises väes ja autentsuses.
Kõigile see ei sobinud - palju oli inimesi kes oleksid soovinud, et ma poleks arenenud, tunti ohtu, et ma kasvan välja teiste egomängudest ja keeldun kandmast maski, et sobituda teatud seltskondadesse. Ja neil oli õigus. Ma kasvasingi välja egomängudest. Ma loobusingi maskist. Ma valisin vabaduse! Ja ma ei kahetse seda otsust.
Peale hetkelist kaost avanes mulle uus maailm.
Minu unistuste elu, milles elan ma ka praegu. Tekkisid sõbrad kes tõesti peegeldavad mind ennast ehk ei võistle ega võitle, vaid me teeme koostööd. Sõbra edu on enda edu - selline mentaliteet on AINUS. Kadeduse asemel on inspiratsioon.
Seltskonnad kus ma liigun - need on kõrgema kvaliteediga, inimesed on targad, ilusad (eeskätt sisemiselt) ja siiralt meeldivad. Ja uskuge mind, selline elu pole vahukommide maa multifilmis, vaid see ongi normaalsus. Lihtsalt elu mis enne sai elatud polnud selle taseme juures.
Ülemäärane draama, kriitika, närvilisus ja egotsemine varjutab ära võimaluse elada head elu. Samal ajal ei saa päike särada täisvõimsuses kui rünkpilv on tema ees.
Kui Sinu elus on hetkel segased lood, siis julgustan - vaimujõuga puhu päikese eest rünkpilved ära ja sära täisvõimsuses.
Armastusega,
-Lilian Vanamölder-
Sobituda seltskondadesse, peresüsteemi, töökollektiivi, sõpruskonda - see kõik tekitab stressi kui Sinu hing ei tunne ennast mugavalt.
Inimesed satuvad segadusse siis kui see mis vanasti oli tore ja tuttav, mingil ajahetkel enam ei sobi. Siis tekib ärevus.
Mina olen täna oma kirjutisega platsis, et öelda - väga okei on lahti lasta! Seltskondadest, inimestest, vanadest sõpradest, töökohast ja millest iganes kus hing enam ei helise.
Ma ei tea mitte ühtegi inimest kellel igavesti koht tühjaks oleks jäänud - tulevad uued suhted, uued sõbrad, uus töö, uus kodu, uued elamused ja kõik uus, midagi mis on vanast erinev. Ja see on hea! See ongi areng ja kasv!
Hoides ennast vägisi kinni seal kus energia enam ei liigu, seal kus heaolu asemel on ärevus, raiskame me hinnalist aega ja eluenergiat.
Kuidas ma ise inimesi/koostööd/sündmusi enda ümber valin?
Esimene! asi mida ma jälgin on kuidas ma end kellegi seltskonnas tunnen. Analüüsin oma keha - kas selles on pinget või on mugav olla. Teiseks kuulan ma mida räägitakse nii lausetega kui ka seda mis jääb lausete vahele. Energia on sõnadest palju olulisem. Sõnad võivad olla pettus, kuid energia ei valeta.
Kui olin noorem siis tegin endale tõelise karuteene ja hoidsin end vägisi seltskondades mis väsitasid, töökohtades mis olid oma aja minu elus ära elanud või läksin üritustele kuhu tegelikult juba eos ei näinud mõtet oma energiat investeerida.
Kuid enam mitte! Mingi hetk tuli piir ette ja selle asemel, et olla meeldiv inimene, otsustasin olla vaba inimene. Ehk elada oma elu enda reeglite järgi ning juhilduda VAID oma soovidest. Kadus ära soov teha asju nii nagu “peab” ja kadus ära ülemäärane meeldimise soov.
Mis juhtus peale sellist nihet mentaliteedis?
Kaos! Tõesti nii see oli - mingi periood oli kaos. Kõik korraga muutus - töö, sõpruskond, üritused kus osalesin, vestluste sisu, energiad. KÕIK muutusid ja korraga.
Elasin nagu keset keeristormi. Kõik oli uus ja mu enda elu tundus võõras, samas süda tundis, et just nüüd oleme koju jõudnud.
Selline hetk oli aastaid tagasi minu elus. Siis kui mul viskas lõplikult üle, et minu heasüdamlikkus oli isegi omade inimeste jaoks nõrkus. Siis kui ma otsustasin hüljata nõrga versiooni iseendast ning hakata elama oma tõelises väes ja autentsuses.
Kõigile see ei sobinud - palju oli inimesi kes oleksid soovinud, et ma poleks arenenud, tunti ohtu, et ma kasvan välja teiste egomängudest ja keeldun kandmast maski, et sobituda teatud seltskondadesse. Ja neil oli õigus. Ma kasvasingi välja egomängudest. Ma loobusingi maskist. Ma valisin vabaduse! Ja ma ei kahetse seda otsust.
Peale hetkelist kaost avanes mulle uus maailm.
Minu unistuste elu, milles elan ma ka praegu. Tekkisid sõbrad kes tõesti peegeldavad mind ennast ehk ei võistle ega võitle, vaid me teeme koostööd. Sõbra edu on enda edu - selline mentaliteet on AINUS. Kadeduse asemel on inspiratsioon.
Seltskonnad kus ma liigun - need on kõrgema kvaliteediga, inimesed on targad, ilusad (eeskätt sisemiselt) ja siiralt meeldivad. Ja uskuge mind, selline elu pole vahukommide maa multifilmis, vaid see ongi normaalsus. Lihtsalt elu mis enne sai elatud polnud selle taseme juures.
Ülemäärane draama, kriitika, närvilisus ja egotsemine varjutab ära võimaluse elada head elu. Samal ajal ei saa päike särada täisvõimsuses kui rünkpilv on tema ees.
Kui Sinu elus on hetkel segased lood, siis julgustan - vaimujõuga puhu päikese eest rünkpilved ära ja sära täisvõimsuses.
Armastusega,
-Lilian Vanamölder-
