Maskiball
Peatselt on öö käes. Tööd ja toimetused on tänaseks tehtud, abikaasa ja lapsed magavad.
Peaks ise ka magama jääma, kuid miski minu sees ütles selge häälega: “NÜÜD”
Just nüüd tulebki hakata kirjutama.
Kui nüüd, siis nüüd :)
Räägiks siis täna maskidest. Ja ma ei mõtle neid karnevalipoes müügil olevaid maske, vaid neid maske mida teised inimesed meie ümber kannavad ja mida me ise teistega suheldes vahel kandma peame.
Maski kandmisel on ühiskonnas kindel roll ja vahel on need tõesti vajalikud. Soliidsel üritusel ja profesionaalses õhkkonnas ei saa me end nii vabalt tunda nagu kodus Netflixi vaadates või telefoni skrollides. Siis tuleb end näidata soliidsemast küljest ja pidada end üleval nagu ühtki roppu anekdooti poleks me eluski rääkinud või nagu poleks me tusatuju käes eluski vaevelnud. Sest seda eeldab meist sündmuse õhustik ja ühiskond.
Sellise maski kandmine on igati õigustatud ja õige.
Kuid räägime veidi ka nendest maskidest mille kandmine ja/või aksepteerimine röövib meie hinge.
Mask mis on nii raske, et sellega seotus tõmbab meid alla, põhja suunas ja seda nii vaimselt, füüsiliselt, spirituaalselt kui ka energeetiliselt.
Ma pole enam verinoor, 4 ja 0 kõrvuti on tordil juba ilutsenud. Kui olin noorem siis leidsin ennast tihti olukordadest kus meelega vähendasin end kas ise või lasin teistel end vähendada, et seltskonda sulanduda.
Ma ei saanud sel hetkel veel täiel määral aru, et sellise käitumise hind on enesekaotus ja ärevus millega tuleb siis elada.
Ma ei saanud aru ka sellest, et seltskonnad mis eeldavad enese vähendamist, polegi kvaliteetsed seltskonnad milles viibida, isegi kui see koosneb siis inimestest keda sel hetkel sai sõpradeks peetud, töökaaslastest, kallimast või isegi sugulastest.
Tead mis on kõige valusam löök minevikust?
Ma tunnen, et hetkel see mis ma nüüd välja kirjutan resoneerub ka Sinuga, armas lugeja ja see on kui inimesed kannavad maski nagu nad tõeliselt hooliksid, nagu nad tõesti hindaks aega mida me nende jaoks oleme panustanud ja nagu oleks tegu tõesti tõelise sõprusega.
Ja kõige hullem kui selline reeturlik mäng paljastub lähiringis - romantilises suhtes, parimate sõprade vahel, lähisugulaste, õdede, vendade ja isegi ema ja/või isaga suhetes.
Selline löök on trauma. Miski mis jätab jälje ja kujundab meid inimesena.
Minu näol näete inimest kes on kõik elu poolt saadud hoobid võtnud vastu tänuga ja nendest välja kasvanud inimeseks keda ei saada mineviku kogemuste valu, vaid olen välja sõelnud nendest kogemustest VAID tarkuse mida need on varjatud kingitusena endas kandnud ja kui hakkad minu püsilugejaks või tuled minu kliendiks, siis olen enam kui kindel, et mingi aja peale hakkad Sa minu maailmavaadet mõistma ja võimalik, et tahad sellest üht koma teist ka enda hüvanguks kasutusse võtta.
Kui Sa oled samuti olnud oma elus sellises kogemuses kus väga lähedane inimene on Sind kõvasti alt vedanud, siis tea, et need inimesed ei pruugi seda teha meelega.
Võimalik, et nad ongi lihtsalt sellised inimesed, tervenemata ja oma deemonitega kimpus ning tõesti ei oskagi paremini.
Mäletan minevikust juhtumit kus pidasin üht naisterahvast enda parimaks sõbrannaks. Kohe kõige, kõige paremaks - investeerisin temasse palju aega ja emotsioone.
Minu ellu tuli mees keda hakkasin armastama, selle asemel, et mulle head soovida, hakkas ta igati ebanormaalselt haiget tegema. Küll üritas ta naeruvääristada minu kaaslase valikut, kui see tulemust ei andnud üritas ta minu mehega flirtima hakata, kui see ka tulemust ei andnud, siis muutus toksiliseks.
See kestis kuid ja isegi paar aastat - kuni mul sai mõõt täis. See ei ole sõprus ja polnud seda tõeliselt arvatavasti mitte kunagi. Nii sõbrad ei tee. See oli vaid mask nimega sõprus.
Terapeudina võin kohe öelda, et inimene ise kandis endas nii suurt valu, kadedust, pettumust oma enese elu ja valikute vastu, et mürk ei mahtunud tema sisse ära. Ja kellegi teise õnne nägemine trigerdas maski langemise.
Kuid naisena, sõbrannana oli mul seda väga valus kogeda. Minu poolt oli ju sõprus ehe. Pidasin lugu nii temast, tema suhtest ja perest ning poleks eluski olnud isegi mitte võimeline temaga nii käituma.
See oli lugu ühepoolsest sõprusest, sel hetkel oli see valus, kuid hetkel on see mälestus mille võtan vastu tänuga, mis edasises elus õpetas juba palju kiiremini terasid sõkaldest eraldama.
Palju, palju valusamad õppetunnid on saadud lähisugulaste ringist, need olid haavad mis armistusid kõige aeglasemalt. Kuid nüüdseks on ka neist kogemustest tõesti vaid armid jäänud ja valu need enam endas ei kanna. Küll kunagi jõuame ka nendest rääkida, iga asi omal ajal.
Tänase postituse point on panna Sind teadliku pilguga vaatama ringi kes on Sinu lähiringis.
Kas kõik Sinu kallid ja armsad peavad ka Sind ikka oma kalliks ja armsaks või võib juhtuda, et toidad hunti karjas?
Aeg on kullast kallim, seda pole mõtet raisata inimeste peale kes meid PÄRISELT ei armasta.
Kui Sul on ka teemaga haakuv lugu mida tahaksid jagada, siis pane see palun kommentaaridesse kirja.
Lõpetuseks panen hingele, et elades julgelt iseendana, saad Sa elu tõeliselt nautida ja olla õnnelik ning hoiad endast eemale sellised kes teeksid Sinu elust ühe suure maskiballi.
Armastusega,
-Lilian Vanamölder-
Peaks ise ka magama jääma, kuid miski minu sees ütles selge häälega: “NÜÜD”
Just nüüd tulebki hakata kirjutama.
Kui nüüd, siis nüüd :)
Räägiks siis täna maskidest. Ja ma ei mõtle neid karnevalipoes müügil olevaid maske, vaid neid maske mida teised inimesed meie ümber kannavad ja mida me ise teistega suheldes vahel kandma peame.
Maski kandmisel on ühiskonnas kindel roll ja vahel on need tõesti vajalikud. Soliidsel üritusel ja profesionaalses õhkkonnas ei saa me end nii vabalt tunda nagu kodus Netflixi vaadates või telefoni skrollides. Siis tuleb end näidata soliidsemast küljest ja pidada end üleval nagu ühtki roppu anekdooti poleks me eluski rääkinud või nagu poleks me tusatuju käes eluski vaevelnud. Sest seda eeldab meist sündmuse õhustik ja ühiskond.
Sellise maski kandmine on igati õigustatud ja õige.
Kuid räägime veidi ka nendest maskidest mille kandmine ja/või aksepteerimine röövib meie hinge.
Mask mis on nii raske, et sellega seotus tõmbab meid alla, põhja suunas ja seda nii vaimselt, füüsiliselt, spirituaalselt kui ka energeetiliselt.
Ma pole enam verinoor, 4 ja 0 kõrvuti on tordil juba ilutsenud. Kui olin noorem siis leidsin ennast tihti olukordadest kus meelega vähendasin end kas ise või lasin teistel end vähendada, et seltskonda sulanduda.
Ma ei saanud sel hetkel veel täiel määral aru, et sellise käitumise hind on enesekaotus ja ärevus millega tuleb siis elada.
Ma ei saanud aru ka sellest, et seltskonnad mis eeldavad enese vähendamist, polegi kvaliteetsed seltskonnad milles viibida, isegi kui see koosneb siis inimestest keda sel hetkel sai sõpradeks peetud, töökaaslastest, kallimast või isegi sugulastest.
Tead mis on kõige valusam löök minevikust?
Ma tunnen, et hetkel see mis ma nüüd välja kirjutan resoneerub ka Sinuga, armas lugeja ja see on kui inimesed kannavad maski nagu nad tõeliselt hooliksid, nagu nad tõesti hindaks aega mida me nende jaoks oleme panustanud ja nagu oleks tegu tõesti tõelise sõprusega.
Ja kõige hullem kui selline reeturlik mäng paljastub lähiringis - romantilises suhtes, parimate sõprade vahel, lähisugulaste, õdede, vendade ja isegi ema ja/või isaga suhetes.
Selline löök on trauma. Miski mis jätab jälje ja kujundab meid inimesena.
Minu näol näete inimest kes on kõik elu poolt saadud hoobid võtnud vastu tänuga ja nendest välja kasvanud inimeseks keda ei saada mineviku kogemuste valu, vaid olen välja sõelnud nendest kogemustest VAID tarkuse mida need on varjatud kingitusena endas kandnud ja kui hakkad minu püsilugejaks või tuled minu kliendiks, siis olen enam kui kindel, et mingi aja peale hakkad Sa minu maailmavaadet mõistma ja võimalik, et tahad sellest üht koma teist ka enda hüvanguks kasutusse võtta.
Kui Sa oled samuti olnud oma elus sellises kogemuses kus väga lähedane inimene on Sind kõvasti alt vedanud, siis tea, et need inimesed ei pruugi seda teha meelega.
Võimalik, et nad ongi lihtsalt sellised inimesed, tervenemata ja oma deemonitega kimpus ning tõesti ei oskagi paremini.
Mäletan minevikust juhtumit kus pidasin üht naisterahvast enda parimaks sõbrannaks. Kohe kõige, kõige paremaks - investeerisin temasse palju aega ja emotsioone.
Minu ellu tuli mees keda hakkasin armastama, selle asemel, et mulle head soovida, hakkas ta igati ebanormaalselt haiget tegema. Küll üritas ta naeruvääristada minu kaaslase valikut, kui see tulemust ei andnud üritas ta minu mehega flirtima hakata, kui see ka tulemust ei andnud, siis muutus toksiliseks.
See kestis kuid ja isegi paar aastat - kuni mul sai mõõt täis. See ei ole sõprus ja polnud seda tõeliselt arvatavasti mitte kunagi. Nii sõbrad ei tee. See oli vaid mask nimega sõprus.
Terapeudina võin kohe öelda, et inimene ise kandis endas nii suurt valu, kadedust, pettumust oma enese elu ja valikute vastu, et mürk ei mahtunud tema sisse ära. Ja kellegi teise õnne nägemine trigerdas maski langemise.
Kuid naisena, sõbrannana oli mul seda väga valus kogeda. Minu poolt oli ju sõprus ehe. Pidasin lugu nii temast, tema suhtest ja perest ning poleks eluski olnud isegi mitte võimeline temaga nii käituma.
See oli lugu ühepoolsest sõprusest, sel hetkel oli see valus, kuid hetkel on see mälestus mille võtan vastu tänuga, mis edasises elus õpetas juba palju kiiremini terasid sõkaldest eraldama.
Palju, palju valusamad õppetunnid on saadud lähisugulaste ringist, need olid haavad mis armistusid kõige aeglasemalt. Kuid nüüdseks on ka neist kogemustest tõesti vaid armid jäänud ja valu need enam endas ei kanna. Küll kunagi jõuame ka nendest rääkida, iga asi omal ajal.
Tänase postituse point on panna Sind teadliku pilguga vaatama ringi kes on Sinu lähiringis.
Kas kõik Sinu kallid ja armsad peavad ka Sind ikka oma kalliks ja armsaks või võib juhtuda, et toidad hunti karjas?
Aeg on kullast kallim, seda pole mõtet raisata inimeste peale kes meid PÄRISELT ei armasta.
Kui Sul on ka teemaga haakuv lugu mida tahaksid jagada, siis pane see palun kommentaaridesse kirja.
Lõpetuseks panen hingele, et elades julgelt iseendana, saad Sa elu tõeliselt nautida ja olla õnnelik ning hoiad endast eemale sellised kes teeksid Sinu elust ühe suure maskiballi.
Armastusega,
-Lilian Vanamölder-
