Elulised küsimused
Minu elus on väga huvitav periood käsil - see on tõesti nii huvitav kui ka õpetlik ja seega tulin seda jagama ka Sinuga, kallis lugeja.
Elus on olnud aegu kus on olen kõvasti vaeva näinud ja võidelnud parema tänase ning homse nimel kasvõi küünte ja hammastega kui see on vajalik olnud.
Kuid hetkel on minus kadunud igasugune ülepingutamise soov.
Kõrvaltvaatajale võib tunduda see isegi imelik.
Vaatame näiteks minu tööelu.
Meditatsioonituba on ju ettevõte nagu iga teinegi, kuid mina hetkel enam ei jaksa vaeva näha, et info minu olemasolust klientideni jõuaks. Lihtsalt enam ei taha koostada reklaame, üürida kohti lootuses, et keegi mediteerima tuleks, ei kutsu enam kedagi ise kuhugi ja ei teegi midagi erilist.
Ainus mida ma teen on tööd eraklientidega, kuna need tööd on ise minuni tee leidnud ja hetkel on olnud vaid konstellatsioonitööd, muus osas olen töö mõttes praegu lihtsalt vaatleja rollis. Vaatan kas inimesed ise leiavad minu juurde tee - ilma mingi minu poolse pingutuseta. Kas tahetakse kirjutada tagasisidesid, soovitada mind tuttavatele, kas on üldse vajadust tulla mediteerima ja kas hakatakse igatsema minu poolt juba välja antud kvaliteeti või ei.
Samuti ei taha ma enam pingutada eraeluliste kohtumiste korraldamistega, olen neid oma elus nii palju eest vedanud, et hetkel ootan ja vaatan kes minu järele igatsema hakkab ning mida ta mulle siis välja pakub.
Minu laualt on hetkel maas selline nõue nagu PEAB.
Ühel hetkel lihtsalt otsustasin, et ma ei pea mitte midagi.
Miks peab? Mida peab? Ja kes nii käsib?
Need olid küsimused mida ma endale esitasin.
Ka endale suureks üllatuseks avastasin, et paljud nõuded, kiirus ja stress elasid vaid minu enda peas.
Mina ise oligi see inimene kes endale esitas nii palju ja nii suuri nõudmisi, et nende täitmine viis rahuliku elu ja hea tervise juurest eemale, mitte selle suunas.
Kunagi töötasin ma ühes Eesti suurimas müügiettevõttes müügispetsina. Meie kontoris oli iga minut arvel, käis vilgas elu ning suhtlus. Parimad meie hulgast teadsid elu kuldreeglit, et aeg võrdub raha, seega tipptöötajad seal ajaga nalja ei teinud.
Mäletan üht tööpäeva kus kõik hakkas kaosesse kiskuma - väga suur tellimus oli ohus, kontori poolt tuli ebamõistlikke uusi katsetuslikke nõudeid mille täitmist nad koheselt ootasid ja pinged kolleegide vahel hakkasid oma elu elama.
Tundus nagu tark oleks hakata kõiki asju kiiresti lahendama. Tavaliselt olingi üks kiirematest lahendajatest, kuid seekord istusin lihtsalt oma töölaua taha ning ei teinud mitte midagi, vaatasin aknast välja hoopis.
Mu töökaaslane vaatas mind kui hullu. Seni oli mul ju maine kui ühel kiiremal töötajal ning nüüd kui oli tõesti väga kiire ja põletav aeg istusin niisama ja vahtisin aknast välja kaugusesse. Absurdsena võib selline käitumine tunduda, eks?
Töökaaslane hakkas mulle kui täiskasvanud inimesele moraali lugema, kuidas ma võiksin käituda ning mida teha.
Selle peale tõusin ma püsti ja läksin hoopis minema, õue jalutama. :)
Ma ei mõelnud jalutuskäigu ajal mitte midagi erilist, nautisin värsket õhku ja tundsin rõõmu liikumisest.
Kui tagasi kontorisse läksin, siis instinktiivselt haarasin telefonitoru, helistasin kliendile ning tellimus sai päästetud, ülemustega sai ka asjad läbiräägitud ning selgitatud miks ei mina ega teised parimad töötajad pole nõus kaasa minema uute, ebamõistlike korraldustega, need vestlused laabusid ka sujuvalt ning vägisi keegi töökeskkonda kehvemaks kujundama ei hakanud, pinged lahtusid ning konfliktne õhkkond hajus.
Tore oli ka see, et töökaaslane kes esialgu vaatas mind kui hullumeelset ütles naeratades: “Sinult on ikka palju õppida.”
Kohe kindlasti ei kutsu ma üles igas olukorras elus vaatlejaks jääma. Vahel võib see ka saatuslikult saada kui me kiiresti ei reageeri olukordades mis vajavad kiirust. Tõeline kunst on oskus eraldada tõeline vajadus ja illusioon.
Veel üks väga tark tegu on mitte kinni hoida sündmusest, energiast, töökohast, tööalasest nimetusest, suhetest vms. millel pole voolavat energiat.
Ja PARIM valem sellises olukorras on lahti laskmine ehk võtad korra oma energia võrrandist välja ning vaatad mis siis saama hakkab.
Milline oli olukord? Mis elus muutus?
Tunnen end paremini või halvemini?
Kas tervis on parem või halvem?
Kas ärevus kasvab või kahaneb?
Kas magan paremini või halvemini?
Kas raha on rohkem või vähem?
Kas energiat on rohkem või vähem?
Kas elurõõmu on juures või ei?
Vanasti oli mul paks kaustik kuhu kirjalikult panin kirja kuupäevad, üritused ja inimesed kellega suhtlesin. Tegin kirjalikud enesetunde analüüsid ning tänu nendele avastasin mitmeid toksilisi mustreid oma elus, mitmed energiavampiirid tulid päevavalgele, mitmed draamakuningannad ja kuningad said avastatud, tööd mis polnud rahaliselt kasulikud ning üritused mis polnud aega ning energiat väärt tulid samuti ilmsiks.
Kui Sa vähegi kahtled kas miski või keegi on Sinu enesetunde ja eluedu jaoks hea või halva mõjuga, siis soovitan samuti teha kirjaliku analüüsi ja just erinevatel päevadel ning võimalikult värske mälu ning energia pealt ehk vahetult peale kohtumist või sündmust.
Kui mingil põhjusel siiski oled mõnes mustris või enesetundes kinni ja Sa ei näe ise väljapääsu, siis võid alati ka minu poole pöörduda. Konstellatsioon on üks tööriist minu vastuvõtul mis aitab tuua nähtavale just selle mida me oma mõistusega välja ei mõtle ning vahel piisab ka meditatsiooni kasutamisest ning sõlmed hakkavad lahti hargnema, on olnud ka vastuvõtte kus lihtsalt kliendiga suheldes on ta hakanud nägema asju uues valguses. Õigete küsimuste esitamine on olnud alati minu leivanumber. :)
Kuid eeskätt esitan ma küsimusi just iseendale ja soovitan ka Sinul seda teha.
On nii loomulik, et me suhtleme teiste inimestega, küsime nendelt küsimusi ja ootame vastuseid.
Kuid millal Sina viimati enda käest küsisid midagi, kasvõi “Kuidas sul läheb?” , “Kuidas sa ennast tunned?” või “Mida sa rahuloluks vajad?”
Need on olulised küsimused ja ma esitan Sulle väljakutse, et Sa tõesti neid endalt küsiksid. Muutus ei saa tulla kui me ise sellele kaasa ei aita.
Veel üks oluline küsimus mis minu elu muutis ja võib ka Sinu elus suurt rolli mängida on: “Kas ma tõesti PEAN midagi tegema või ma ainult arvan, et ma pean?”
See on küsimus mille vastusest sõltub Sinu vabadus!
Julge seda endalt küsida ja julge minna eluvooluga kaasa kui hing on väsinud pingutamast.
Rahuolu tee on kerguses elamine - pole vaja üle teha, üle pingutada, üle mõelda ja üle reageerida. Vahel piisab ausast vastusest ja sellele eelnenud küsimusest: “Kas mul on päriselt just seda vaja?” (Töö, suhe, elukoht, suhtlus, suurem väljaminek jne)
Vahel on peaosatäitja roll just vaatleja oma. Sinu elus on Sul õigus olla oma eluteatri solist ning käsikirja kirjutamise õigus on samuti Sinul endal - ära anna seda õigust käest, ei teistele inimestele, egole, kiirusele ega illusioonidele.
Mõnusat kulgemist!
Armastusega,
-Lilian Vanamölder-
Elus on olnud aegu kus on olen kõvasti vaeva näinud ja võidelnud parema tänase ning homse nimel kasvõi küünte ja hammastega kui see on vajalik olnud.
Kuid hetkel on minus kadunud igasugune ülepingutamise soov.
Kõrvaltvaatajale võib tunduda see isegi imelik.
Vaatame näiteks minu tööelu.
Meditatsioonituba on ju ettevõte nagu iga teinegi, kuid mina hetkel enam ei jaksa vaeva näha, et info minu olemasolust klientideni jõuaks. Lihtsalt enam ei taha koostada reklaame, üürida kohti lootuses, et keegi mediteerima tuleks, ei kutsu enam kedagi ise kuhugi ja ei teegi midagi erilist.
Ainus mida ma teen on tööd eraklientidega, kuna need tööd on ise minuni tee leidnud ja hetkel on olnud vaid konstellatsioonitööd, muus osas olen töö mõttes praegu lihtsalt vaatleja rollis. Vaatan kas inimesed ise leiavad minu juurde tee - ilma mingi minu poolse pingutuseta. Kas tahetakse kirjutada tagasisidesid, soovitada mind tuttavatele, kas on üldse vajadust tulla mediteerima ja kas hakatakse igatsema minu poolt juba välja antud kvaliteeti või ei.
Samuti ei taha ma enam pingutada eraeluliste kohtumiste korraldamistega, olen neid oma elus nii palju eest vedanud, et hetkel ootan ja vaatan kes minu järele igatsema hakkab ning mida ta mulle siis välja pakub.
Minu laualt on hetkel maas selline nõue nagu PEAB.
Ühel hetkel lihtsalt otsustasin, et ma ei pea mitte midagi.
Miks peab? Mida peab? Ja kes nii käsib?
Need olid küsimused mida ma endale esitasin.
Ka endale suureks üllatuseks avastasin, et paljud nõuded, kiirus ja stress elasid vaid minu enda peas.
Mina ise oligi see inimene kes endale esitas nii palju ja nii suuri nõudmisi, et nende täitmine viis rahuliku elu ja hea tervise juurest eemale, mitte selle suunas.
Kunagi töötasin ma ühes Eesti suurimas müügiettevõttes müügispetsina. Meie kontoris oli iga minut arvel, käis vilgas elu ning suhtlus. Parimad meie hulgast teadsid elu kuldreeglit, et aeg võrdub raha, seega tipptöötajad seal ajaga nalja ei teinud.
Mäletan üht tööpäeva kus kõik hakkas kaosesse kiskuma - väga suur tellimus oli ohus, kontori poolt tuli ebamõistlikke uusi katsetuslikke nõudeid mille täitmist nad koheselt ootasid ja pinged kolleegide vahel hakkasid oma elu elama.
Tundus nagu tark oleks hakata kõiki asju kiiresti lahendama. Tavaliselt olingi üks kiirematest lahendajatest, kuid seekord istusin lihtsalt oma töölaua taha ning ei teinud mitte midagi, vaatasin aknast välja hoopis.
Mu töökaaslane vaatas mind kui hullu. Seni oli mul ju maine kui ühel kiiremal töötajal ning nüüd kui oli tõesti väga kiire ja põletav aeg istusin niisama ja vahtisin aknast välja kaugusesse. Absurdsena võib selline käitumine tunduda, eks?
Töökaaslane hakkas mulle kui täiskasvanud inimesele moraali lugema, kuidas ma võiksin käituda ning mida teha.
Selle peale tõusin ma püsti ja läksin hoopis minema, õue jalutama. :)
Ma ei mõelnud jalutuskäigu ajal mitte midagi erilist, nautisin värsket õhku ja tundsin rõõmu liikumisest.
Kui tagasi kontorisse läksin, siis instinktiivselt haarasin telefonitoru, helistasin kliendile ning tellimus sai päästetud, ülemustega sai ka asjad läbiräägitud ning selgitatud miks ei mina ega teised parimad töötajad pole nõus kaasa minema uute, ebamõistlike korraldustega, need vestlused laabusid ka sujuvalt ning vägisi keegi töökeskkonda kehvemaks kujundama ei hakanud, pinged lahtusid ning konfliktne õhkkond hajus.
Tore oli ka see, et töökaaslane kes esialgu vaatas mind kui hullumeelset ütles naeratades: “Sinult on ikka palju õppida.”
Kohe kindlasti ei kutsu ma üles igas olukorras elus vaatlejaks jääma. Vahel võib see ka saatuslikult saada kui me kiiresti ei reageeri olukordades mis vajavad kiirust. Tõeline kunst on oskus eraldada tõeline vajadus ja illusioon.
Veel üks väga tark tegu on mitte kinni hoida sündmusest, energiast, töökohast, tööalasest nimetusest, suhetest vms. millel pole voolavat energiat.
Ja PARIM valem sellises olukorras on lahti laskmine ehk võtad korra oma energia võrrandist välja ning vaatad mis siis saama hakkab.
Milline oli olukord? Mis elus muutus?
Tunnen end paremini või halvemini?
Kas tervis on parem või halvem?
Kas ärevus kasvab või kahaneb?
Kas magan paremini või halvemini?
Kas raha on rohkem või vähem?
Kas energiat on rohkem või vähem?
Kas elurõõmu on juures või ei?
Vanasti oli mul paks kaustik kuhu kirjalikult panin kirja kuupäevad, üritused ja inimesed kellega suhtlesin. Tegin kirjalikud enesetunde analüüsid ning tänu nendele avastasin mitmeid toksilisi mustreid oma elus, mitmed energiavampiirid tulid päevavalgele, mitmed draamakuningannad ja kuningad said avastatud, tööd mis polnud rahaliselt kasulikud ning üritused mis polnud aega ning energiat väärt tulid samuti ilmsiks.
Kui Sa vähegi kahtled kas miski või keegi on Sinu enesetunde ja eluedu jaoks hea või halva mõjuga, siis soovitan samuti teha kirjaliku analüüsi ja just erinevatel päevadel ning võimalikult värske mälu ning energia pealt ehk vahetult peale kohtumist või sündmust.
Kui mingil põhjusel siiski oled mõnes mustris või enesetundes kinni ja Sa ei näe ise väljapääsu, siis võid alati ka minu poole pöörduda. Konstellatsioon on üks tööriist minu vastuvõtul mis aitab tuua nähtavale just selle mida me oma mõistusega välja ei mõtle ning vahel piisab ka meditatsiooni kasutamisest ning sõlmed hakkavad lahti hargnema, on olnud ka vastuvõtte kus lihtsalt kliendiga suheldes on ta hakanud nägema asju uues valguses. Õigete küsimuste esitamine on olnud alati minu leivanumber. :)
Kuid eeskätt esitan ma küsimusi just iseendale ja soovitan ka Sinul seda teha.
On nii loomulik, et me suhtleme teiste inimestega, küsime nendelt küsimusi ja ootame vastuseid.
Kuid millal Sina viimati enda käest küsisid midagi, kasvõi “Kuidas sul läheb?” , “Kuidas sa ennast tunned?” või “Mida sa rahuloluks vajad?”
Need on olulised küsimused ja ma esitan Sulle väljakutse, et Sa tõesti neid endalt küsiksid. Muutus ei saa tulla kui me ise sellele kaasa ei aita.
Veel üks oluline küsimus mis minu elu muutis ja võib ka Sinu elus suurt rolli mängida on: “Kas ma tõesti PEAN midagi tegema või ma ainult arvan, et ma pean?”
See on küsimus mille vastusest sõltub Sinu vabadus!
Julge seda endalt küsida ja julge minna eluvooluga kaasa kui hing on väsinud pingutamast.
Rahuolu tee on kerguses elamine - pole vaja üle teha, üle pingutada, üle mõelda ja üle reageerida. Vahel piisab ausast vastusest ja sellele eelnenud küsimusest: “Kas mul on päriselt just seda vaja?” (Töö, suhe, elukoht, suhtlus, suurem väljaminek jne)
Vahel on peaosatäitja roll just vaatleja oma. Sinu elus on Sul õigus olla oma eluteatri solist ning käsikirja kirjutamise õigus on samuti Sinul endal - ära anna seda õigust käest, ei teistele inimestele, egole, kiirusele ega illusioonidele.
Mõnusat kulgemist!
Armastusega,
-Lilian Vanamölder-
