Elu klounina või siiski mitte, valik on Sinu
"Sa oled nii õrnahingeline", "Sellisest väiksest asjast ei tohiks nüüd küll solvuda", "Ma tegin ju kõigest nalja", "Sa kujutad asju endale ette" ….
Oled Sa kunagi vabanduse asemel selliseid lauseid kuulma pidanud?
Oma loomult olen ma rahumeelne inimene. Tegelen oma asjadega ja väga suurt rõhku ma teiste inimeste eludele ei pane. Mitte üht korda oma elus pole ma kedagi esimesena või alusetult rünnanud ega solvanud. Küll olen ma seda teinud vastulöögina kui hing on reaalselt täis situtud.
Ja mida huvitavat ma siis avastasin.
Selline variant enamustele ei sobi. See, et sa lihtsalt kaitsed ennast.
Seda kirjutades ja lugedes tundub see uskumatuna, kuid just täpselt nii see on - meie seas on inimesi kelle jaoks on kõik üks suur nali. Nende poolt tehtud solvangud ja teravad torked on kõik pisiasjad, kuid seda vaid seni kuni need on nende poolt teistele adresseeritud, juhul kui olukord on vastupidine ja neid ennast kositatakse samaga, on kohe maailma lõpp. Ja siis oled SINA paha inimene :)
Oled paha kuna armastad iseennast nii palju, et ei nõustu olema naljanumber.
Mitu korda elus olen olnud situatsioonis kus mind inimesena on üritatud näidata halvas valguses, võimendatud ja fantaasia põhised lood minust on sisenenud ruumi enne kui ise oma jalaga olen uksepiidast üle saanud astuda.
Päris huvitav on olla ruumis kus ühe intrigandi toksilise töö tulemusena vihkavad ja jälestavad sind suur hulk inimesi ning nad isegi ei tea miks :)
Ja veel huvitavam on see, et kui siis torgetele või negatiivsetele energiatele vastad enesekaitsega, siis sildistatakse “närvihaigeks”, “hulluks”, “lolliks”, “vastikuks inimeseks” - sinu vastureaktsioon on “tõestus”, et oled just kõike seda millises valguses manipulaator sind näidata tahab.
Kunagi ma ajasin taga tõde ja õigust. Tahtsin, et mulle tehtud ülekohtu eest vabandataks.
Kuid enam mitte.
Mingi hetk mõistsin, et mul pole vaja suhtlust ega suhet inimestega kes on olnud võimelised mingite rumalate juttude/mõtete järgi mulle silte külge kleepima ja veel vähem on vaja mõelda inimestest kes selliste laimukampaaniate taga seisavad ja neid edasi levitavad. Mida sellise tutvusringkonnaga peale peaks hakkama? Kas see oleks edasiviiv jõud? Intelligentne seltskond mis toidab hinge? Kas on võimalik sõprus kus keegi sinust halvasti mõtleb ja negatiivselt taga räägib?
Need inimesed vajavad abi ja/või ravi. Kuid nad ei otsi abi, sest nende maailmapildi järgi pole midagi valesti. Terapeudi uksest astuvad sisse vaid nende ohvrid ja ohver saab inimene olla vaid seni kuni ta ise näeb end ohvrina.
Ma annan Sulle nüüd ühe elu parima nõuande kui oled hetkel sellises olukorras. Lõpeta jagelemine! Lihtalt lase lahti - nii lihtne see ongi!
Eluenergia on Sinu ainus oluline ressurss. Pole eluenergiat, pole Sul midagi.
Julmalt lõika sekundipealt välja sellised inimesed enda elust kes imevad Su elujõu ära. Kui on tekkinud juba toksiline muster ja suhtlusest on kadunud (või pole seda kunagi olnudki) vastastikune austus, ausus ja teineteise mõistmise soov.
Seda enam, et tavaliselt sellised inimesed süüdistavad kõikides oma hädadest veel Sind, lase siis elu näitab kui fantastiline nende elu siis on kui Sind enam nende eluvõrrandis pole. Elavad nad siis aastate pärast oma unistuste elu? Ja kuidas on lood Sinuga, kas lähed peale lahkumist oma elus alla või hoopis üles?
Aga ikkagi vabandus? Ma väärin seda, et minu ees vabandatakse? Mulle on ju liiga tehtud …
Sinu peas võivad hetkel sellised mõtted läbi joosta. On igati normaalne nii mõelda, ka mina mõtlesin nii.
Mis ma siis tegin?
Ma vabandasin ise. Enda ees!
Palusin südamest vabandust iseenda ees, et viisin ennast ruumidesse kus teadsin juba, et ees on ootamas negatiivsed hinnangud, toksiline õhkkond ja draama. Vabandasin, et raiskasin enda aega, eluenergiat, rikkusin närve ja tuju.
Lubasin endale, et õpin OMA VEAST ja ei tee enam MITTE ÜHTEGI erandit kui laual on minu heaolu.
Ja ma pidasin kinni oma lubadusest. Pöörasin selja KÕIGILE ja KÕIGELE mis ei väärinud minu tähelepanu ja aega.
Kõik inimesed kellel oli võimalus minu seltskonnas olla, kuid kes kuritarvitasid minu ajalist kingitust neile, alahindasid seda võimalust, jäid sellest lihtsalt ilma.
Ja ma tegin neile ka ju teene. Miks peaks ka nemad olema seltskonnas kus mina nende jaoks olen nii mõtetu, vastik, nende jaoks alaväärne ja vale inimene.
Mis juhtus siis peale seda?
Mingi hetk oli tühjus. Nii palju aega oli järsku üle. Polnud enam draamat, vestlusi, üritusi.
Rahu, vaikus ja aeg elamiseks.
Ei olnud enam negatiivseid hinnanguid minule, minu elule ja otsustele ning elu hakkas liikuma kiiresti ülesmäge.
Elu tõestas, et minu otsus oli olnud ÕIGE.
Esimesi muutusi märkasin oma närvisüsteemis - mis läks pinges olekust rahu režiimile ja siis tuli suur muutus välimuses. Silmnähtavalt hakkasin noorenema, mida kaugemale stress ja toksilisus minust jäi, seda enam puhkesin õide.
Järsku olin ma VABA!
Elasin OMA ELU ja nautisin iga päeva sellest.
Ja siin olen ma ka praegu. Elu on tõesti hea, ikka oma tõusude ja mõõnadega nagu elu ikka, kuid pole enam teiste inimeste poolt tekitatud meeletuid laineid, selliseid millesse võiks ära uppuda. On minu elu! Suhe iseendaga, abikaasaga ja lastega on väga hea ning juba sellest mulle piisaks. Kuid saatusel oli veel kingitusi varuks ja tulid uued sõbrad ning tuttavad minu ellu, kellest mõtlemine juba toob naeratuse näole, seega tõesti nii see on, et loodus tühja kohta ei salli ja julgust premeeritakse uute võimalustega.
Kui oled veel minu mineviku elus ehk põrgus kinni, siis küsin Sinu käest - kas soovid oma elu elada klounina või vaba hingena kes on pälvinud kõige olulisema inimese austuse, armastuse ja usalduse ning see on see isik kes vaatab Sulle peeglist vastu iga päev.
Kui Sul on vaja kedagi kes aitaks Sind vanadest mõttemustridest välja, siis ootan Sind vastuvõtule - aega saad broneerida info@meditatsioonituba.ee
Soovin Sulle julgust elada iseendana.
Pea püsti ja selg sirgu!
Armastusega,
-Lilian Vanamölder-
Oled Sa kunagi vabanduse asemel selliseid lauseid kuulma pidanud?
Oma loomult olen ma rahumeelne inimene. Tegelen oma asjadega ja väga suurt rõhku ma teiste inimeste eludele ei pane. Mitte üht korda oma elus pole ma kedagi esimesena või alusetult rünnanud ega solvanud. Küll olen ma seda teinud vastulöögina kui hing on reaalselt täis situtud.
Ja mida huvitavat ma siis avastasin.
Selline variant enamustele ei sobi. See, et sa lihtsalt kaitsed ennast.
Seda kirjutades ja lugedes tundub see uskumatuna, kuid just täpselt nii see on - meie seas on inimesi kelle jaoks on kõik üks suur nali. Nende poolt tehtud solvangud ja teravad torked on kõik pisiasjad, kuid seda vaid seni kuni need on nende poolt teistele adresseeritud, juhul kui olukord on vastupidine ja neid ennast kositatakse samaga, on kohe maailma lõpp. Ja siis oled SINA paha inimene :)
Oled paha kuna armastad iseennast nii palju, et ei nõustu olema naljanumber.
Mitu korda elus olen olnud situatsioonis kus mind inimesena on üritatud näidata halvas valguses, võimendatud ja fantaasia põhised lood minust on sisenenud ruumi enne kui ise oma jalaga olen uksepiidast üle saanud astuda.
Päris huvitav on olla ruumis kus ühe intrigandi toksilise töö tulemusena vihkavad ja jälestavad sind suur hulk inimesi ning nad isegi ei tea miks :)
Ja veel huvitavam on see, et kui siis torgetele või negatiivsetele energiatele vastad enesekaitsega, siis sildistatakse “närvihaigeks”, “hulluks”, “lolliks”, “vastikuks inimeseks” - sinu vastureaktsioon on “tõestus”, et oled just kõike seda millises valguses manipulaator sind näidata tahab.
Kunagi ma ajasin taga tõde ja õigust. Tahtsin, et mulle tehtud ülekohtu eest vabandataks.
Kuid enam mitte.
Mingi hetk mõistsin, et mul pole vaja suhtlust ega suhet inimestega kes on olnud võimelised mingite rumalate juttude/mõtete järgi mulle silte külge kleepima ja veel vähem on vaja mõelda inimestest kes selliste laimukampaaniate taga seisavad ja neid edasi levitavad. Mida sellise tutvusringkonnaga peale peaks hakkama? Kas see oleks edasiviiv jõud? Intelligentne seltskond mis toidab hinge? Kas on võimalik sõprus kus keegi sinust halvasti mõtleb ja negatiivselt taga räägib?
Need inimesed vajavad abi ja/või ravi. Kuid nad ei otsi abi, sest nende maailmapildi järgi pole midagi valesti. Terapeudi uksest astuvad sisse vaid nende ohvrid ja ohver saab inimene olla vaid seni kuni ta ise näeb end ohvrina.
Ma annan Sulle nüüd ühe elu parima nõuande kui oled hetkel sellises olukorras. Lõpeta jagelemine! Lihtalt lase lahti - nii lihtne see ongi!
Eluenergia on Sinu ainus oluline ressurss. Pole eluenergiat, pole Sul midagi.
Julmalt lõika sekundipealt välja sellised inimesed enda elust kes imevad Su elujõu ära. Kui on tekkinud juba toksiline muster ja suhtlusest on kadunud (või pole seda kunagi olnudki) vastastikune austus, ausus ja teineteise mõistmise soov.
Seda enam, et tavaliselt sellised inimesed süüdistavad kõikides oma hädadest veel Sind, lase siis elu näitab kui fantastiline nende elu siis on kui Sind enam nende eluvõrrandis pole. Elavad nad siis aastate pärast oma unistuste elu? Ja kuidas on lood Sinuga, kas lähed peale lahkumist oma elus alla või hoopis üles?
Aga ikkagi vabandus? Ma väärin seda, et minu ees vabandatakse? Mulle on ju liiga tehtud …
Sinu peas võivad hetkel sellised mõtted läbi joosta. On igati normaalne nii mõelda, ka mina mõtlesin nii.
Mis ma siis tegin?
Ma vabandasin ise. Enda ees!
Palusin südamest vabandust iseenda ees, et viisin ennast ruumidesse kus teadsin juba, et ees on ootamas negatiivsed hinnangud, toksiline õhkkond ja draama. Vabandasin, et raiskasin enda aega, eluenergiat, rikkusin närve ja tuju.
Lubasin endale, et õpin OMA VEAST ja ei tee enam MITTE ÜHTEGI erandit kui laual on minu heaolu.
Ja ma pidasin kinni oma lubadusest. Pöörasin selja KÕIGILE ja KÕIGELE mis ei väärinud minu tähelepanu ja aega.
Kõik inimesed kellel oli võimalus minu seltskonnas olla, kuid kes kuritarvitasid minu ajalist kingitust neile, alahindasid seda võimalust, jäid sellest lihtsalt ilma.
Ja ma tegin neile ka ju teene. Miks peaks ka nemad olema seltskonnas kus mina nende jaoks olen nii mõtetu, vastik, nende jaoks alaväärne ja vale inimene.
Mis juhtus siis peale seda?
Mingi hetk oli tühjus. Nii palju aega oli järsku üle. Polnud enam draamat, vestlusi, üritusi.
Rahu, vaikus ja aeg elamiseks.
Ei olnud enam negatiivseid hinnanguid minule, minu elule ja otsustele ning elu hakkas liikuma kiiresti ülesmäge.
Elu tõestas, et minu otsus oli olnud ÕIGE.
Esimesi muutusi märkasin oma närvisüsteemis - mis läks pinges olekust rahu režiimile ja siis tuli suur muutus välimuses. Silmnähtavalt hakkasin noorenema, mida kaugemale stress ja toksilisus minust jäi, seda enam puhkesin õide.
Järsku olin ma VABA!
Elasin OMA ELU ja nautisin iga päeva sellest.
Ja siin olen ma ka praegu. Elu on tõesti hea, ikka oma tõusude ja mõõnadega nagu elu ikka, kuid pole enam teiste inimeste poolt tekitatud meeletuid laineid, selliseid millesse võiks ära uppuda. On minu elu! Suhe iseendaga, abikaasaga ja lastega on väga hea ning juba sellest mulle piisaks. Kuid saatusel oli veel kingitusi varuks ja tulid uued sõbrad ning tuttavad minu ellu, kellest mõtlemine juba toob naeratuse näole, seega tõesti nii see on, et loodus tühja kohta ei salli ja julgust premeeritakse uute võimalustega.
Kui oled veel minu mineviku elus ehk põrgus kinni, siis küsin Sinu käest - kas soovid oma elu elada klounina või vaba hingena kes on pälvinud kõige olulisema inimese austuse, armastuse ja usalduse ning see on see isik kes vaatab Sulle peeglist vastu iga päev.
Kui Sul on vaja kedagi kes aitaks Sind vanadest mõttemustridest välja, siis ootan Sind vastuvõtule - aega saad broneerida info@meditatsioonituba.ee
Soovin Sulle julgust elada iseendana.
Pea püsti ja selg sirgu!
Armastusega,
-Lilian Vanamölder-
